Alustasin tantsu õppimist kuueaastaselt, lasteaia viimases rühmas. Elasin siis veel Viljandis ning minu esimesteks õpetajateks olid Aasa ja Paul Russanov. Mäletan, et nad olid mõlemad hästi liikuvad ja tohutult lapsesõbralikud õpetajad. Tõsisem sportlik tegevus sai alguse alles keskkoolis. Tuleb välja, et hiljaks ei jäänud kuhugi.
Ülikooli esimese kursuse lõpetades läksin tavapäraselt treeninglaagrisse, kus kohtusin oma tulevase pikaajalise tantsupartneri Eduard Korotiniga. Esimene ootamatu rahvusvaheline edu tuli umbes aasta hiljem Leedus toimunud 10 tantsu MMil kõrge koha, mis andis hea tõuke, et veel aastaid koos tantsida.
Ülikooliõpingud, töö, treeningud ja võistlused kokku aitasid mul muutuda nii, et lõpuks jõudsime 10 tantsu maailma kolmandateks ja edasi jätkasime juba elukutseliste seas võistlemist. Elukutseliste kõrges konkurentsis tulime 2003. aasta MMil Ladina-Ameerika tantsudes poolfinaali, 2004. aasta MMil kümnes tantsus 4. kohale, 2005. aasta MMil Ladina-Ameerika tantsudes 8. kohale ning 10 tantsus Euroopa meistriks.
Läbi aastate on mind juhendanud nii saalis kui ka julgustavalt toetanud võistluspõrandal ja selle kõrval treener Vera Bondarenko, aga meil olid Eduardiga ka ühised treenerid nagu Venemaalt Artur Lobov, leedukad Cheslovas ja Jurate Norvaisha, Jürgen Neudeck ja itaallane Fabio Selmi.
Tantsu hakkasin õpetama juba võistlemise kõrvalt ning see ongi saanud minule südamelähedasemaiks elukutseks.
Aja jooksul on minu huvi tantsu kui võistlusala vastu vähenenud, aga rohkem ja rohkem köidab minu tähelepanu tantsu olulisus iga täiskasvanu ja lapse elus, tants kui loomulik elu osa.
Kristine Esko