Laste treeningud vanuses 0-3

Kas esimese kolme aasta jooksul peaks sekkuma lapse füüsilisse arengusse? Mida tähendab treening esimesel kolmel eluaastal? Sellest kirjutab Arte Movimento juht ja treener Kristine Esko.
Lapsevanemad on mulle aastaid esitanud küsimust, millal on paras aeg oma laps treeningusse tuua? Enamasti on mure ja hirm, et ollakse oma spordiala valikuga ja treeningute alustamisega juba hiljaks jäänud. Olen arvanud, et tantsutreeningusse ei tasu last tuua enne kuuendat-seitsmendat eluaastat. Samas, kuidas seda põhjendada kolmeaastase lapse emale, kellel on aktiivne laps? Ema jutu kohaselt saab ta juba kõigega väga hästi hakkama – laulab, tantsib, jookseb, mängib, mürab ja väsitab koduseid selle kõigega ära. Trenni tuues ehk jääb lapsel jaksu vähemaks ja kogu ülejäänud pereliikmed saavad ka rahulikult elada. Kui laps on juba nii eriliselt andekas nii varakult, kas ei tuleks neid omadusi sihipäraselt läbi treeningute täiustada ning arendada, jääb õhku küsimus, mis vajab vastust.
Kõik kuni kolmeaastased on ühel või teisel moel andekad. Selles vanuses lapsi ei pea meelitama muusika või tantsu juurde. Pange tähele, kui on muusikat, siis on vähe lapsi, kes ei soovi end muusika saatel liigutada ja parim on, kui nad saavad tantsida omal moel, aga mitte õpetatult. See on üks suuremaid erinevusi täiskasvanute ja selles vanuses laste vahel. Sama on ka füüsilise treeninguga. Meie, täiskasvanud, peame planeerima aktiivseid tegevusi: jooksmist, kõndimist, spordiklubi treeninguid, tantsimist, jalgpalli, korvpalli, golfi jne. Väikelastel ei ole seda vaja. Hämmastav, kui suur tegutsemisimpulss on lapses juba sünnihetkest alates. See sisemine tung liikuda ja kasvada on imeline ja ei vaja  inimmõistusega vahelesegamist. Sellega ainult takistaksime protsessi, mis oma olemuselt on täiuslik.
Võtke aeg maha ja jälgige mõnda väikelast. Ainult magades on nad rahulikult. Näiteks imikud. Nii kui nad silmad avavad, hakkab väga aktiivne elu peale, hetkegi ei ole nad jõude. Esimese asjana haaravad nad tissi. Kui kohe ei saa, siis annavad häälekalt märku, et pole aega laiselda, ma tahan kohe. Ülevaloleku ajal ei ole titad lõtvunud, vaid kogu aeg kerges toonuses. Varsti hakkavad jalgade ja kätega siputama, mõne aja pärast haarama esemeid ja varbaid suhu toppima. Järgneb pööramine  kõhuli ja selili, siis istuma tõusmine, roomamine, kükitamine, püsti tõusmine ja kõndimine.  Hea, kui ükski etappidest vahele ei jää. Nii toimub igapäevane, ma ütleks programmeeritud, looduse poolt sisse kodeeritud pidev treening ja õppimine, mis selle väikelapse jaoks ei ole sunniviisiline töö, vaid vajadus, milleta ta ei saa olla ning mille tulemusena kujunevad lülisamba loomulikud kumerused: kaela- ja nimmelordoos, rinna- ja ristluu küfoos.
Selgrookumerused on üks nähtavamaid loomuliku füüsilise arengu tulemusi, mis näitavad meile, kas esimese aasta-pooleteise jooksul on mingi kasvuetapp vahele jäänud või mitte. Samas ei tohi unustada, et füüsilise kasvamisega paralleelselt toimub pidev muutus nii vaimselt kui emotsionaalselt ning üks mõjutab teist. Silmale nähtamatud luud, liigesed, sidemed, lihased ja organid muutuvad samuti. Sel ajal tekib tugev vundament, millele kõik muu elu jooksul üles ehitub.
Kuni kolmeaastaste liigesed ja sidemed alles kujunevad. Neis peab alles tekkima õige toonus. Me ei tohi neid üle masseerida ja venitada või siis, vastupidi, lisa-koormustega üle pingutada. Tõepoolest, kolm esimest eluaastat on lapse kujunemisele väga olulised ja mida vähem võõraste inimeste poolt vahelesegamist on, seda parem. Füüsiline, vaimne ja emotsionaalne areng toimuvad käsikäes. Seega valel ajal ja valel viisil vahelesegamine sellesse üliolulisse kujunemisetappi on äärmiselt ohtlik. Õppige jälgima ja tunnetama oma last, mitte niivõrd võrdlema teda teiste lastega. Veel on liiga vara alustada võidujooksu, kes on kiirem, osavam ja andekam.
Vaadake, et kodus oleks materjali, millest valmistada torne, mõõku ja printsessikroone, taburette ja nõusid kolistamiseks, klotse ehitamiseks. Erksaid värve ja erineva tekstuuriga materjale. Võimalust joosta, ronida, kukkuda, keerelda ja pöörelda, roomata ja uurida. Need on parimad last arendavad tegevused neil aastatel.
Kõige parem on, kui selles vanuses on võimalikult vähe võõraid inimesi, kelles on ambitsioon teie kuni kolmeaastasest lapsest andekat sportlast või muud geeniust kujundada, nii et kaduma läheb lapse oma loomulik olemus, sära ja käekiri, mis peab alles välja kujunema enne kooli minekut ning selleks on veel mitu aastat aega.
Kolmanda (tegelikult ka neljanda) eluaastani mina oma last ühtegi kindlasse ringi või treeningusse ei viiks. Kui mingil põhjusel see siiski vajalikuks osutub, siis valiksin treenerit äärmise hoolikusega. Ala ei oma tähtsust, tähtis on inimene, kes teie lapsega tegeleb.
Lastele meeldib aktiivselt liikuda, võistelda ja mängida. Laske neil seda teha mängulises vormis.  Enamik teeb seda kohe. Nad ei karda pingutust ja neile meeldib tegutseda, ehitada, lammutada ja välja mõelda põnevaid tegevusi. Lihtsalt selles vanuses ei tohi seda teha sihipäraselt, regulaarsete treeningutega, vaid oluline on lapse oma initsiatiiv ja loomulik tegutsemine.

 

Kristine Esko

Tantsu- ja võimlemiskooli Arte Movimento juht ja treener

21. augusti 2013