Jalgpallur Mart Poomil on olnud 13 operatsiooni, kümnevõistleja Erki Noolel on neid olnud palju vähem – 4, korvpallur Martin Müürsepal on olnud 2 tõsist operatsiooni. Tennisisti Kaia Kanepi sportlikku teed segavad traumad, nagu ka näiteks kümnevõistleja Mikk Pahapilli oma.
Noorel sportlasel trauma! Mõnda inimest paneb see imestama, teise jaoks on see osa tavapärasest maailmast – kõigil on traumasid.
Sport ja trauma oleksid nagu omavahel iseenesestmõistetavalt seotud. Tänapäeval tõesti nii ongi – spordiuudiseid on juba avalikult nimetatud meditsiiniuudisteks.
Kas sport ja traumad peaksid olema igapäevaselt seotud? Kas pole paradoksaalne, et meil on jalanõud ergonoomilised ja selgroogu toetavad, spordisaalid on kehale turvalised, väljakute katted on põrutuskindlad, ja ometi on noorte sporditraumasid kordades rohkem kui veel 20 aastat tagasi?
Me võime lapsevanematena tahta uskuda, et traumad on vältimatud ning lapse rühi puudused on lapse isiklik geneetiline omapära. Tegelikkuses on asjadel mõnikord põhjused, milles meie roll vanemana on määrav.
Üks ilmselge noorte spordiinimeste traumade põhjus on lapseeast alates harrastatud treeningharjutustes ja treeningkoormustes. Sageli need ei vasta lapse loomuliku kujunemise vajadustele. Sageli nad koormavad lapse (tulevase täiskasvanu) luustikku nii, et hilisemad traumad on vältimatud. Jutt ei ole ainult avalikkusesse jõudnud sportlastest. Jutt on ka kõigist neist lastest-noortest-täiskasvanutest, kes ühel hetkel sportimise lõpetavad. Tasakaalust välja viidud kehaga elavad nad kogu elu edasi.
Treenerid peaksid sellega arvestama. Treenerid üldjuhul on midagi õppinud inimese luustikust, kuid päris harva tunnevad nad lapse rühi kujunemist. Veel harvemini kohtan treenerit, kes näeb seost lapse füüsilise arengu ja treeneri poolt tehtava treeningu vahel.
Kuid. Kui ei ole lapsevanemat, kes oma lapse rühi kujunemist peab oluliseks, ei ole kasu ka tasemel treenerist. Miks? Sest treeneri poolt lastele pakutav võib väljuda tavapäraselt tehtavast ning lapsevanem ei mõista seda. Ja ei pea järelikult sellist treeningut oluliseks, valides midagi, mis on tavapärasem. Järelikult vaid lapsevanem saab tegelikult toetada oma lapse rühi kujunemist. Kuidas?
Valikutega: Millal treeningutega alustada? Missuguste treeningutega alustada? Kelle juures treenida?
Muidugi ei ole need otsused lihtsad. Selliseid otsuseid ei ole võimalik teha ilma isiklike teadmisteta. Sest vaja on küsitleda treenerit, vaja on märgata treeningsaalis tehtavat.
Üks võimalik samm nende teadmiste suunas on kuulata Kaja Hermlini loengut lapse rühi kujunemisest 15. juunil tantsu- ja võimlemiskoolis Arte Movimento.
Mari Kalkun
e-Perekool, Ülle Liivamägi Perekooli logiraamat