Alustasin tantsu õppimist kuueaastaselt, lasteaia viimases rühmas. Elasin siis veel Viljandis ning minu esimesteks õpetajateks olid Aza ja Paul Rusanov. Mäletan, et nad olid mõlemad hästi liikuvad ja tohutult lapsesõbralikud õpetajad. Kui nende tegevusse tantsuõpetajatena tuli paus, siis sattusin tantsima Helle Paldra juurde. Tõsisem sportlik tegevus sai alguse alles keskkoolis, kui asusin elama Tartusse. Tartus oli minu treeneriks paar aastat Jaan Siilak.
Ülikooli esimese kursuse lõpetanud, läksin treeninglaagrisse, kus kohtusin oma tulevase pikaajalise tantsupartneri Eduard Korotiniga. Esimene ootamatu rahvusvaheline edu tuli umbes aasta hiljem Leedus toimunud 10 tantsu MMil. Seal saavutatud kõrge koht andis hea tõuke, et veel aastaid koos tantsida.
Ülikooliõpingud, töö, treeningud ja võistlused kokku viisid selleni, et lõpuks jõudsime 10 tantsu maailma kolmandateks ja edasi jätkasime juba elukutseliste seas võistlemist. Elukutseliste kõrges konkurentsis tulime 2003. aasta MMil Ladina-Ameerika tantsudes poolfinaali, 2004. aasta MMil kümnes tantsus 4. kohale, 2005. aasta MMil Ladina-Ameerika tantsudes 8. kohale ning 10 tantsus Euroopa meistriks. Läbi aastate on mind juhendanud nii saalis kui ka julgustavalt toetanud võistluspõranda kõrval treener Vera Bondarenko. Meil olid Eduardiga ka ühised treenerid: Venemaalt Artur Lobov, leedukad Cheslovas ja Jurate Norvaisha, sakslased Jürgen Neudeck ja Bianka Schreiber, sloveenlanna Barbara Nagode Ambrož ja itaallane Fabio Selmi.
Tantsu hakkasin õpetama juba võistlemise kõrvalt ning see ongi saanud minule kõige südamelähedasemaks elukutseks.
Aja jooksul on minu huvi tantsu kui võistlusala vastu vähenenud, aga rohkem ja rohkem köidab minu tähelepanu tantsu olulisus iga täiskasvanu ja lapse elus, tants kui loomulik elu osa.
Kristine Esko
